Tehtud ja…ja kraavis ka käidud…

Nooooh jaaah..kui ma siin täna hommikul kirjutasin et tuleb ette võtta tee Tln ja kuidas ma pabistan jne ja missuguste positiivsete nootidega päev algab ja….siis teate..reaalselt oli see 50:50…
Ma nii väga lootsin et päev algab sperluksilt ja jalutan uksest välja ka nägu naerul siis tegelikkus see nii polnud..jah kõik oli ilus kena kuni selle hetkeni kui kõik olid söönud ja oli vaja hakata riidesse sättima..no öelge mulle kuidas kuradi moodi on võimalik sokke niimoodi ära kaotada?! Üleeile panin oma sinised sokid spetsiaalselt vannitoa pesukasti äärele et hommikul kui ülesse tulen ja riidesse hakkan panema on need kohe käepärast võtta AGA mida polnud..polnud SOKKE..ma otsisin kõik kohad läbi..isegi pesukorvi ja nurgatagused ja toad ja toa nurgatagused ja mängukastid…AGA SOKKE POLNUD…appi kui närvi see mind ajas..siis ei leidnud ma akupanka ülesse..ma teadsin et laadisin selle ära ning panin riiulisse et oleks hommikul kohe hea kaasa haarata ja no põrgu päralt..SEDA LIHTSALT POLE..kuda kurat see võimalik on..te ei kujuta ette kui närvis ma juba olin..lõpuks ajas mind tigedaks ainuüksi see et tibi ja härra sättisid juba autosse ja mina pidin nii asju täis seljakoti kui tibi joogipudeli.. nuku ja prügikotid ka takkaotsa kätte haarama..samal ajal toale koera jaoks tõkke üles panema (see on selleks et üksi olles ei saaks ta tuppa pahandust tegema) ning välisukse lukku panema ning kui ma siis olin lõpuks autosse saanud ja rihma peale tõmmanud ja et hakkan siis sõitma..kuradi kurat..auto ei lähe väikesest künkast üle..niivõrd libe oli..nii ma siis nõkatasin seal kuni liikuma sain..veidike veeremist ja rahunesin maha..sõit läks üsnagi hästi..jäin rahule..vahepeal ikka suri jalg ära aga veidi liigutamist ja sai edasi pedaali tallata..väike pabin tuli sisse siis kui Tln paistma hakkas aga isegi linnavaheline sõit läks üllatavalt hästi..paar jobu küll lõikasid teele ette aga võtsin asja suht rahulikult..isegi..sai siis oma toimetused aetud ja sai ka härra teisel vennal külas käidud.

Umbes poole seitsme paiku hakkasime kodu poole tagasi liikuma. Ega ei löönud ju pähe vaadata mida need kraadid ka õues näitavad..mina sõitsin nii nagu päevalgi js seda kuni ühe kurvini…seal..seal ma sõitsin lihtsalt KRAAVI..ok tegelikult oli see põld väikese kraaviga..JUMAL TÄNATUD..põhjus lihtne..olin sellel teel elus teist korda ja pimedas esimest seega ei saanud aru kui järsk kurv on ning kuna hoogu sai liialt vähe maha võetud ja pidurdades auto lihtsalt libises külg ees põllule..tee oli ikka vääääga libe..isegi seista oli raske..peale seda mina enam rooli ei julenud istuda ning iga kord kui kurvi jõudsime võttis mul seest päris kõhedaks..härra muidugi viskas hiljem nalja et noh nüüd saigi auto sisse õnnistatud..eih..pimedas ja libedaga sõit pole minu teema..vähemalt trassil küll mitte..võibolla siis kui kogemust rohkem on…umbes üheksa paiku jõudsime koju..õnnelikult..elusalt ja tervelt ? tibi muidugi püsimatu hing nagu ta on..jonnis ja virises palju tagasiteel..ta ei kannata seda kinniolemist ega ühe koha peal istumist..ning koju jõudes jonnitrall veel jätkus oma 40 minutit..rippudes mul kaelas ja hoides kõvasti-kõvasti kinni et jumala eest ma nüüd kuhugile minema joosta ei saaks kui peaksin seda tahtma…Vot sellised seiklused siis…..

Facebook Comments

Siia saad jätta oma kommentaari ?