Raske teekond

Eelmise nädala neljapäevast algas siis minu valulik ja piinarikas teekond kenama naeratuseni mis põhimõtteliselt tähendab siis seda et ma saan endala kuus uut hammast ehk kruvidega proteesid..ma siin ühes postituse veidi mainisin ka mismoodi see välja näeb..igatahes algus on tehtud..kahjuks pole geenid mind õnnistanud heade hammastega ja sellepärast on ka põhimõtteliselt terve oma elu (peaaegu) nende lagunemist kannatanud..tegelikult olen ma ammu seda juba teha tahtnud kuna mu esihambad ei ole just kõige kenamad olnud..ma arvan et selline probleem on olnud või on paljudel..jah see ei ole just odav lõbu ja ka minul on see tegemine alati krõbiseva taha jäänud aga kuna mul lõi esihammastesse põletiku sisse ja sellest kuidagi lahti ei saanud ning lisaks lõi see ka mu hambad loksuma siis mul lihtsalt ei olnud muud võimalust..seega tuli need kaks tk välja tõmmata..kui arst oli need välja tõmmanud ütles ta et oli ka viimane aeg muidu oleks võinud lõppeda veremürgitusega..igatahes haavad peavad nüüd 10 päeva rahulikult taastuma..järgmine samm peaks olema kanaliravi kui ma ei eksi..et suletakse seal midagi..väga keeruline et pole täpselt meeles..siis tulevad kruvid ja ajutised kroonid ja siis asume järgmise kahe hamba kallale jne..noh jõuludeks peaksid mul ülemised 4 tk uued kindlastu juba olema ja võib julgelt naeratada ?
Õde ütles mulle et nüüd ma tean mis tunne on vanainimestel kellel hambad puuduvad ?? jh..väga imelik on ja süüa oli väga harjumatu ja kõige rohkem pelgasin ma tööl käimist..kujutate ette teenindusjuhti kes ei naerata..noh mis teha..elame selle perioodi üle ?

Kas keegi on veel sellise emotsionaalselt raske teekonna läbinud? Või on hetkel käsil?