Miks on nii?!?!

Seekordne postitus on veidi teistmoodi kui tavaliselt. Kindlasti on asju millega ollakse nõus ja millega mitte. Ehk on jutu mõte veidi laialivalguv, kuid ma lihtsalt tundsin, et pean niimoodi kirjutama.
Mõni päev tagasi jäin ma tõsiselt mõttesse, et miks on küll nii palju negatiivsust meie ümber? Ma mõtlen just inimesi, kes näevad kõiges ja kõigis midagi halba? Miks mõned inimesed suudavad lahti öelda või minna lasta oma nõmedast minevikust ja osad ei suuda? Ning kannavad seda endaga kogu aeg kaasas ja üritavad siis sellega ka oma ümbritsevaid inimesi mürgitada.  Kui võtta konkreetne näide, siis oleksin see mina. Mul ei olnud just kena lapsepõlv, no kuni seitsmenda eluaastani oli täitsa ok, pesle seda aga kui majja tuli uus mees hakkas kõik allamäge minema. Ma olin nagu vang omaenda majas, mind koheldi nagu mingit kõntsa, just nii. Nagu lood ikka kasuvanemate kohta käivad et kohtlevad kasulapsi halvasti, siis kahjuks oli ka minu puhul nii. Jah ma olin nagu ori, ma pidin kõike tegema: majapidamistöid, lapsi kantseldama, aiamaad rohima, vett tassima jne. Peale selle karistati mind füüsiliselt, karjuti mu peale jne. Palju see lapse närvikava ikka vastu peab? Lisaks sellele veel koolivägivald ja noh seda kõike oli liiga palju, üritasin ka mitu korda kodunt minema joosta. Kahjuks tulutult ja no lastekaitsest ei teadnud ma tollal midagi ja rääkida ma ka ei julgenud kellegile kuigi võimalusi ja inimesi selleks jagus, kes oleksid mind võinud aidata. Aga jah see kõik pani mind mõtlema, et mina sellist elu küll ei taha. Ei vaimsele vägivallale, ei alkoholile, ei füüsilisele vägivallale. Mina teen kõik selleks et minu ja minu tulevaste laste elud oleks täis õnne ja armastust. Just eelkõige emaarmastust  mida mina pole kunagi tunda saanud. Muidugi oleks mulle meeldinud kui mu ema oleks mind hästi kohelnud, kuulanud ja nõu andnud jne. Kahjuks nii se ei olnud. Mind osati ainult kamandada, keelata, sõimata, alandada ja neid ennast vihkama panna. Jah just nii. Ma ei suuda elusees andeks anda seda kuidas mind koheldi. Mil moel mind alandati ja kritiseeriti, ning kui ma enda eest seisin siis olin ma kõige halvem laps siin maamunal. Ma ei häbene oma vanemaid. Ma ei häbene sellest rääkida. Mul pole mida häbeneda.
Sellepärast ma endale ka vandusin, et mina oma lapsi nii ei kohtle,  mina nii ei käitu, mina ei lange nii madalale, ma saavutan kõik mida tahan, ma elan paremat elu. Elu kus õitseks õnn ? Mul on veel kindlasti palju õppida ja areneda ning sellepärast on mul lihtsalt kahju sellistest inimestest kes oskavad kõiges näha halba. Nende kaitsereaktsioon on viha ja sõim. Milleks? Kas ei oleks lihtsam elada rahus? Elada oma elu ja kui võivad olla veel lapsed siis keskenduda neile, neile rõõmu kinkimise, armastada neid tingimusteta. Meie minevik ei puuduta neid. Meie töö on kasvatada neid olevikus ja tuleviku heaks. Kedagi kolmandat osapoolt ei koti mis on juhtunud kunagi kauges minevikus. Keegi ei näita näpuga et sina või sinu vanemad on jobud või ajukääbikud või alkohoolikud või hoopiski paadialused. Mis siis? Kui nemad on oma elu selliseks elanud, järelikult on see nende endi probleem, võibolla on see liiga järsult öeldud aga see lihtsalt on nii, keskenduge parem oma olevikule ja tulevikule.
Elage üks päev korraga ja täiega, sest me ei tea kunagi millal meie teekond siin ilmas läbi saab. Ärge raisake seda tühjale-tähjale ja ärge takistage teisi tegemast seda, mis nende jaoks on ainuõige teguviis!

Facebook Comments

Siia saad jätta oma kommentaari ?