Let’s talk about bullying

Istusin mina eile õhtu voodis..plika juba magas ja mõtlesin et mida kirjutada ja siis tärkas mõttevälgatus et kriban midagi isiklikust kogemusest mis puudutab kiusamist..kuna see on aegade jooksul, eriti just käesolevatel aastatel, väga aktuaalne teema. Sellest on nüüd küll ammu aega möödas aga oma jälje jätab ta hinge kogu eluks. 

Tol ajal ’90-el kui mina koolis käisin ei räägitud sellest eriti..miks ei oska öelda. Lasteaeda mind omal ajal ei pandud..ei teagi miks..oleks ju võinud…aga vanaema õpetas ise mind nii lugema..kirjutama..arvutama jne..

Öeldakse et mida vanemaks inimene saab seda vähem mäletab. Mina nii ei arva ?

Esimene klass oli tore..mulle tõesti meeldis kuigi oli kohe aru saada et olin sattunud selliste hulka kes pidasid ennast teistest paremaks..tol ajal oli arvamus et kui sul korterit ei ole ja elad kuskil maal majas oled imelik ja vaene..jah vot nii nähti asju ja kõige inetumal viisil oskavad sulle selle selgeks teha just eakaaslased..kahjuks sattusin minagi sellisesse seltskonda..kõige nõmedamalt käitusid ikka poisid ja see läks iga aastaga ainult hullemaks..

Millest siis üldse kõik alguse sai? Esiteks siis see et polnud piisavalt rikas..elasin maal..käisin teistmoodi riides..teiseks täid. Kui me teises klassis käisime olid mul ilusad pikad juuksed aga juhtus nii et ühel tüdrukul avastati täid ja kuna minagi sain need talt siis sealt hakkasidki tulema igasugu hüüdnimed nagu TÄI..TINGU jne..kujutate ette kui alandav see oli? Ja nii päevast päeva..keegi sinuga läbi käia ei tahtnud..hoiti eemale nagu oleksin katkuhaige..lükati..tõugati..nõmetseti..ja iga aastaga läks see nõmetsemine hullemaks..peab mainima et närvipinge oli mul tohutult suur..kui ennem olin viieline õpilane siis peale seda minu õppeedukus langes ( siinkohal peab ära mainima ka seda et pidin taluma ka kodust vägivalda..sellest räägin eraldi teemas ehk ) mul kadus igasugune tahtmine koolis käia..kodus sama oukord..nii et oli selliseid hetki kus ma lihtsalt jooksin kodunt ära või tegin koolist poppi..tol ajal polnud koolis kellegile rääkida mis kodus toimub ja kodus polnud ammugi rääkida mis koolis toimub. Nii ma siis hoidsingi kõike enda sees ja seda  9 aastat. Kuigi ma igal uuel kooliaastal ikka lootsin et äkki nüüd on kõik parem ja minusse suhtutakse normaalselt aga seda ei juhtunud..lisaks minule noriti veel klassist kahte venda ainuüksi sellepärast et nende vanemad on usklikud ja üks vendadest kokutas…jah lapsed on julmad..ükskõik mis vanuses..nii kui olid veidikenegi teistmoodi said sita kraesse..

Üldjuhul ma üritasin nõmetsajatest mitte välja teha kuigi see oli emotsionaalselt väga raske ?

Praegu on hea mõelda seda et jumal tänatud et tol ajal veel mingeid nutitlefone ei olnud sest mis praegu toimub? See terror on juba sellisele tasemele jõudnud kus sind pekstakse selle eest et sa ei meeldi kellegile ja seda veel filmitakse ning riputataks youtubi üles..vähe sellest et õpilased omavahel, nüüd ei peeta õpetajaidki millekski ja käitutakse nendegagi sama nõmedalt..see on lihtsalt kohutav..

Kui ma öheksanda klassi lõpetasin siis hingasin kergendatult et lõpuks ma pääsen sellest tobedike koolist sest mul polnud kavaski sinna edasi õppima jääda..ma tahtsin kuskil mujal uut algust. Selle uue alguse ma ka sain ? ja sain ka väga palju uusi tuttavaid ja sõpru keda mul polnud kunagi olnud ?

Mida ma tundsin kiusajate vastu? Tülgastust..just seda ma tundsin..ma ikka mõtlesin et kuidas saab üks inimene selliseks sitapeaks?  Ja kõik need kaasa elajad kes aplodeerisid selliseid ning ainult õhutasid neid takkaotsa? Alatud..valelikud..autud inimesed.  Kas ma olen sellepärast kibestunud? Ei. Pigem olen murelik. Kas andestada või mitte? Ma ei tea ausalt öeldes, kohe kindlasti ei suuda ma seda teha..see kõik jättis ikka sügava haava hinge kuigi sellest aastaid möödas. Räägitaks et kui andestad hakkab endal kergem ja mida kõike veel..vot mina ei suuda ja kõik. Sellest hoolimata on mul nüüd ilus elu kus mind ümbitsevad kallid ja toredad inimesed mida mul tol ajal apsoluutselt ei olnud.

Tänapäeval vähemalt räägitakse sellest avlikult..kuigi olgem ausad ega parmaks pole midagi läinud..kiusajad olid on ja jäävad edaspidigi eksisteerima..kahjuks..

Kindlasti tahtsin ma veel midagi lisada aga aeg pressib peale..vaja hommikusöök valmistada ja koduseid toimetusi toimetada.

Aga on teil endil kokkupuuteid koolikiusuga? Mis arvate kas on võimalik seda peatada või kas üldse on midagi võimalik ette võtta?

Facebook Comments

2 mõtet “Let’s talk about bullying

Siia saad jätta oma kommentaari ?