Kangekaelne juurikas

No minu lapsele on vist antud seda kangust ja jonnakust kohe hulgi geenidega kaasa. Ja oskan arvata ka kelle geenid siin mängus on..eks ikka minu omad, mäletan kui vanaema rääkis et kui sama väike olin olnud ja oma tahtmist ei saanud võisin jalgu trampima hakata ja jonnida niikaua kuni see mulle kätte anti, üleüldse olin ma üks ära hellitatud jõnglane tookord, õnneks kasvasin ma sellest välja ja nagu öeldakse elu koolitab ja elu see oli mul selline nagu ta oli, mitte just lust ja lillepidu. Aga tagasi põhiteema juurde..Mai-lii siis..paistab et tema on meil samasugune..kui tema tahab midagi siis peab ta ka seda saama ja no tee või tina, ta võib mul istuda ja jonnida nuuksumiseni ja nii südantlõhestavalt, et ma ei oskagi midagi teha aga järele ma ka ei anna seda ses mõttes et kui asi on ikka keelatud siis seda ei saa ja ega igakord ta sülle maha rahunema ka ei tule, vastupidi, joostakse minust võimalikult kaugele ja röögitakse edasi, sama jonn kehtib ka siis kui ei lubata midagi teha nagu näiteks pliiatsitega seina sodida või asju loopida jne. Ükspäev eelmise kuu lõpu poole kui väljas oli ilus ilm ja mõtlesime et läheme õue, tibi ka rõõmus nägu peas, tõi kõik oma riided ja jalanõud ja läksime. Teate mul polnud õrna aimugi mis mind seal õues ees ootas. Alguses oli kõik ilus kena, jalutasime mängisime liivakastis ja siis hakkas pihta, esialgu sellega et batuudi peal ei saanud piisavalt hüpata, ok see läks üle, siis tahtis ta sinna ja tänna minna aga süles, mitte ise ja solvus et ma teda sülle ei võtnud no ja kukkuski lihtsalt röökima, mina seletan rahulikult..tema röögib edasi..sülle ka ei tulnud rahunema vaid jooksis ära..lõpuks viskas mul kopsu üle maksa, võtsin ta kaenlasse ja viisin tuppa ära et ehk seal rahuneb siis aga tutkit..trall jätkus..nii ta undas nuuksudes oma 10 minutit koridoris ukse all, kord viskas pikali trampis jalgu siis jooksis tuppa, kiikas kas ma ikka näen et tal paha tuju on ja jooksis koridori tagasi, mul juba närv jummala must, mõtlesin et no on kuramuse juurikas, jumal tänatud et ma gaidoga sellist asja läbi tege,ma ei pidanud, siis poleks ma raudselt enam lapsi tahtnud..vist..igatahes võtsin ta vastu plika tahtmist endale sülle ja kussutasin ja rahustasin rääkides, võtsime riidest lahti ja siis lõpuks rahunes maha ning jäi teine magama..oh seda pisimutukat küll..selliseid jonnitujusid on esinenud kokku nüüd neli korda..aga noh elame üle..see vist on praegu selline eluetapp kus katsetab kellele saab pähe istuda ja kellele mitte või et näitab mis puust tehtud on, igatahes loodan et see kiiremini mööduks.

Üldjuhul on ta meil ikka rõõmsameelne põngerjas, kes on vägagi arukas ja saab su jutust väga hästi aru. Viimased päevad on ta nii palju jutustama hakanud, palju uusi sõnu. Ja see kuidas ta ennast väljendab on nii vahva vaadata ning kuulata. Öeldakse küll, et ei ole soovitatav lastele telekat näidata jne aga mina arvan küll vastupidi. Jah tundide viisi selle taga istuda pole küll ehk hea aga veidikene võib ikka. Igatahes plikale meeldib õudsalt vaadata multikaid nagu “maša ja karu” (fännab täiega) saabastega kass ja mingi paar kuud tagasi avastas ta endale teletupsud. Sealt on ta palju uusi sõnu meelde jätnud ja mis hääli mis loomad teevad jne..eks me ikka ise ka kodus räägime mis loomad mis häält teevad ja mängime ja joonistame jne aga no vahest on vaja koristada ja süüa teha ning et seda rahulikult ilma segamata saaksin läbi viia on vaja nö “lapsehoidjat”..ma usun et seda teevad väga paljud tänapäeva lapsevanemad..meie ajal jh kui veel internetivõlusid ega muud jama polnud, istusime õues peast-varvasteni mustad aga õnnelikud  Kui nüüd sõnavaraga samas tempos edasi läheb, siis ei imesta kui kuskil juuli kuus ta juba jutustab juba täitsa arusaadavate lausetega, sest seda üritab ta juba praegugi teha aga nii hästi ei õnnestu, kahesõnalised tulevad ilusasti välja. Ja ega siin palju polegi jäänud kui ta kaheseks saab. Mai kuu ongi varsti läbi ja kaugel see augistikuugi on  Veidi memmekas ikka on aga mitte nii väga nagu alguses  

Öösiti magab veidi kehvalt..ei tea kas sellest et päevasündmusi on korraga nii palju või on kasvuperiood ja luud valutavad kui nii võib öelda..kohe paar-kolm korda hakkab läbi une nutma..varahommikul ronib meie voodisse kahe vahele..piima tahab ka veel enne magama minekut saada..õnneks oleme lutipudelitest lahti saanud..viskasin kõik minema..on sellised tõmmatava otsaga pudelid..noh teate nagu poes on mõnedel joogipudelitel selline tõmmatav kork, et kui tõstad üles saad juua ja kui alla vajutad ei tilgu ega lase läbi..vaikselt saab ka potil käimist harjutada..ega talle see mõte eriti ei meeldi seega kuigi hästi see meil ei õnnestu aga püüame vaikselt..ma muidugi ei tea kuidas ta ämmaga kodus olles et kas proovib teda potile panna või mitte..või kui issi lastega üksi kodus on kas siis temagi proovib..peab tunnistama et vahest läheb endalgi meelest ära ja seda pigem siis kui me kõik kodus oleme..läheks juba suvesoojaks ära saaks lapsi ilma erilise vaevata õue saata ja kasvõi trussadeväel joosta lasta..eks seda sooja peab veel tükk aega ootama..mõnede ennustuste kohaselt sellist mõnusat sooja suve ei tulegi..eks aeg näitab siis..

Söömisest ka..kui ma siin ikka olen rääkinud et mammul on selline kehvem isu juba sünnist saadik, et ega ta eriti palju ei söö või kui siis vahel harva kui taldrik on tühjaks limpsitud, siis nüüd ei tunne ma last äragi..viimased kaks nädalat on lapsel seda isukest ikka kõvasti..ainult sööks..hommikuti sööb oma toidu kõik ära, läheb natuke aega mööda nõuab uuesti süüa, siis ta näksib natuke siit ja sealt nagu näiteks pirni või täistera küpsis ja noh mis parata vahest saab ka mõne kommi või šokolaaditüki kätte..lõunasöök pistetakse ka pintslisse ja õhtusöök samuti..eile näiteks tegin mina vist süüa või mis ma seal kögikappide ees toimetasin ja ats oli ka parasjagu seal ning plika tuleb ja näitab näpuga kapi peale ning sõnab anna sokulaadi..Ats vaatab ja imestab kus ta küll selle sõna selgeks sai? Mina ka vastata ei osanud..eks ta on kuulnud kui me räägime või reklaamist..no igatahes ükskõik kust..lihtsalt see kuidas tibi ütles anna sokulaadi ja see näoilme veel juurde ja näpuga näitamine..see lihtsalt oli nii vahva..

Õues mängimisega oli ka plikaga alguses nii, et ega ta eriti üksi aias ringi käia ei tahnud, ta nagu pelgas kõike asju või nii..ükskõik kuhu ta tahtis minna pidi ikka keegi teda sinna viima..süles siis noh..ise ei tahtnud..seda eriti talvel kui lumi maas oli ja veidi libe..Aga nüüd juba lausa jookseb aias ringi (selle sai ta mõned päevad tagasi selgeks)..no muidugi peab ikka keegi taga kaasa jooksma..eriti meeldib talle tagaajamist mängida..et siis ikka teda taga aetakse  või peitust..ooo aga kõige lemmikum on tal batuut..ta võik päev läbi seal hüpata kui vaid vahepeal ära ei väsiks..varem oli nii et mina pidin ka temaga koos sinna ronima ja siis ta hoidus kätest kinni ja koos hüppaime aga nüüd on nii palju julgust juurde saanud, et hüppab üksi..ja loomulikult on ta vennast ka õppust võtnud (seda mitte heas mõttes) et jookseb ringiratast seal peal..mul jääb iga kord süda seisma kui plika komistab..jah kahjuks puudub mul batuudil turvavõrk..seega järelvalveta seal ei hüpata..plika kindlasti mitte..Gaido on juba nii suur, et teda ma enam ei valva  Veel meeldib neil mängida vanas autos, mis aias kuuri ees seisab..seda on ka vinku kõvasti järanud seestpoolt kui Gaido ta ükskord autosse unustas ja uksed kinni pani..aknad olid küll lahti aga mitte nii palju et ta sealt välja oleks saanud ronida..no ja kättemaksuks järas siis istmed lõhki…jumal tänatud et tegemist polnud sõidetava autoga, siis oleks ma raudselt südari saanud..aga sellest romust kahju pole..kuigi mulle käib see metallihunnik seal ilgelt pinda ning tahaks selle kolu sealt eest ära saada, sest olgem ausad ega ta aiale ilu juurde ei anna, on lastel seal lõbus hullata, harjutavad sõitmist  Sellega seoses tuleb mul veel üks naljakas seik meelde kuidas me eelmine suvi pool päeva (peaaegu) otsisime Vinkut taga ja no hõika mis sa hõikad koera lihtsalt netu..ei haugu ka ega midagi..mõtlesimegi et ei tea kas küla peale lännu kuigi seda ei tee ta kunagi, ta kui aiast välja saab läheb otse joones ämma juurde (õnneks) aga mulle ei andnud ikka süda rahu ja läksin veel kord aeda ja ümbruskaudset otsima ning kuulen et kuskilt nagu haugub aga ei saanud aru täpselt kust see hääl tuli, lõpuks siis piilusin kuuri ka ja teate vaene vinku oligi kuuris..eksole, meie otsime koera igalt poolt aga tema istub kuuris, no kuidas ta siis sinna sai? Nimelt käis äi meilt muruniidukit tagasi panemas aga ju ta ei pannud tähele et koer kah lipsas jalge vahelt sinna ja nii ta siis selle niiduki sinna pani ja ukse kinni ja läks koju  Vot siis  

Eile avastas tibi piparmündi..muudkui käis ja nuustutas lehte, maitses ka aga lõhn paistis rohkem meeldivat kui maitse..mmmh ma tegin kohe suure kannutäie värsket piparmünditeed, teate kui hea oli

Liivakastis meeldib ka Mai-lii`l mängida…ostsimegi talle sinna kühvlid ja rehad ja muu varustuse mida liivakoogikeste ja losside ehitamiseks vaja on..no ta rohkem küll kühveldab seda liiva või viskab kellegile krae vahele või endale püksi ja pähe aga peaasi et lapsel lõbus on kuigi teistel sel juhul nii lõbus küll ei ole kui liiv hamba all krigiseb  Ja mul ka nii lõbus pole kui lõpuks tuppa läheme ja riideid ning jalanõusid jalast võtame, peale seda peab raudselt luuaga veidi möllama

Lõpetuseks pildikesi mammust

20160521_193237

20160521_192321

Kas teie lastel esineb ka selliseid jonnihoogusid? Kuidas oleks kõige targem sellises olukorras üldse reageerida?

 

 

Facebook Comments

Siia saad jätta oma kommentaari ?